Kuhu kaovad eestlaste hambad?

Alguses ei valuta. Tekib väike kahjustus. Tehakse täidis. Mõne aja pärast uus täidis. Siis juureravi. Ja ühel hetkel on hammas kadunud. See ei ole juhus, vaid protsess, mida oleks saanud varem märgata ja peatada.

Suurim probleem ei ole see, et meil ei oleks piisavalt hambaarste või tehnoloogiat. Probleem on selles, et me jõuame arsti juurde liiga hilja ja keskendume tagajärgede parandamisele, mitte põhjuste mõistmisele.

Kaaries ravitakse, kuid selle tekkepõhjused, toitumine, suuhügieen, põletikutase ja üldine tervis, jäävad samaks. Nii kordub sama muster uuesti ja uuesti, iga kord veidi raskemal kujul.

Suutervis ei ole eraldiseisev, vaid tihedalt seotud kogu organismiga. Krooniline põletik, suhkrurikas toitumine, stress ning näiteks D-vitamiini ja omega-3 puudus mõjutavad otseselt seda, kui hästi keha suudab hambaid ja igemeid hoida. Kui keha ei taastu, ei taastu ka suu.

Sellepärast ei alga hambakaotus tegelikult hambast. See algab teadlikkusest või selle puudumisest.

Hea uudis on see, et seda protsessi saab muuta. Sageli piisab varasemast märkamisest ja lihtsatest, kuid järjepidevatest sammudest:

1. regulaarne kontroll ka siis, kui kaebusi ei ole

2. teadlik ja põhjalik suuhügieen

3. hambavahede puhastamine

4. suhkrutarbimise vähendamine

5. oma tervisenäitajate jälgimine.

Kõige olulisem küsimus, mida igaüks võiks endalt küsida, ei ole „kuidas seda parandada?“, vaid „miks see probleem üldse tekkis?“

Hambad ei kao juhuslikult. Need kaovad väikeste sammude tulemusena, kuid sama loogika töötab ka vastupidi. Õigel ajal tehtud väikesed muutused võivad selle ahela katkestada.

Kui tunned, et see teema puudutab sind või sinu lähedasi, tasub olukorda vaadata tervikuna ja veidi varem, kui probleem endast märku annab.